Foto: Internet
Kui me nüüd kodukamaraga võrdleme, siis Harry Hopmani roll Austraalia tennise koolkonna loojana oli umbes sama, mis Evald Kreel Eestis. Kuid Hopman tõusis ka esile maailma suurnimena, sest tema õpilased andsid rahvusvaheliselt tooni ja eeskuju ka teiste riikide treeneritele/mängijatele.
Kui selles loos veel viimast korda võrdleme, siis Hopman ei tulnud mängijana üksikmängus suure slämmi turniiri võitjaks ega Kree Eesti meistriks. Kuid paarismängijana oli mõlemal vastavaid tiitleid. Ning mõlemad tegid ohtralt kaastöid ka ajakirjanduses.
1906. aasta 12. augustil Sydney eeslinnas sündinud Hopman mängis kolm korda (1930-1932) Australian Openi üksikmängu finaalis, kuid kaotas alati, neist kahel viimasel korral märksa kuulsamale kaasmaalasele Jack Crawfordile, kes oli kuuekordne slämmiturniiride võitja, kusjuures 1933. aastal oli ta maailmas esimesena väga lähedal suurele slämmile, kuid pärast kolme esikohta kaotas US Openi finaalis 2:1 eduseisult Fred Perryle.
Küll aga võitis Hopman koos Crawfordiga paarismängus kaks slämmitiitlit 1929. ja 1930. aastal. Ta mängis ka viis korda finaalis, kusjuures veel 1948. aastal 41-aastasena kaotas ta koos oma õpilase Frank Sedgmaniga French Openi lõppkohtumises Lennart Bergelinile (Björn Borgi treener!) ja Tšehhi esimesele tipptennisistile Jaroslav Drobnyle.
Tolleks hetkeks oli Hopman juba üle kümne aasta treenerina töötanud, alates 1938. aastast oli ta ka Austraalia Davis Cupi tiimi kapten. Sellel postil pidas ta vastu 1969. aastani ja Austraalia võitis selle vahemiku jooksul Davise karika 16 korda. “Kuldsed” aastad olid 1950-1967, kui Austraalia võitis 15 korda 18st võimalikust.
Enne Austraalia ajajärku oli enamike karikavõitudest teeninud USA ja selle kohta on Hopman hiljem öelnud naljaga pooleks: “Ühel päeval sai mul sellest villand, et ameeriklased võitsid kõik auhinnad, jõid parimat šampanjat ja suudlesid kauneimaid tüdrukuid.”
Austraalia koolkond hakkas maailma tennises ilma tegema 1950ndatel. Hopman ei olnud otseselt kõigi Austraalia tippmeeste treener, kuid tema osa on praktiliselt iga tulevase kuulsuse juhendamisel päris suur. Kuna tol ajal olid tippmängijad siiski suurem osa aastast kodus, sai Hopman tehnilisi ja taktikalisi nõuandeid anda kõigile.
Hopman oli tuntud nõudliku treenerina, kellele oli tähtis ka õpilaste käitumine ja head kombed. Näiteks 19-aastane Lew Hoad sai Hopmanilt 5 šillingit (raske öelda, umbes millist summat see tänapäeval tähendaks) trahvi, kui tuli Newporti turniiri esimese ringi mängule ajamata habemega. Samas mängus loopis Hoad ka reketit ja soolas oli veel 5 šillingit trahvi.
Hopman õpetas eelkõige füüsilist ja agressiivset mängu. Kehalisele ettevalmistusele pühendas ta rohkem aega, kui ükskõik millised teised juhendajad 1940ndatel ja 50ndatel aastatel. Ta pani peale nii kõva füüsilise trenni, et tema mängijad olid vastastest pea alati kiiremad ja vastupidavamad.
Kui tollal viljeldi maailmas üsna passiivset tagajoonemängu ja punkte üritati lõpetada eelkõige võrgus, siis Hopman õpetas hoolealustele survemängu ja andis nõu, et üritage võimalikult palju lüüa joonele või joone lähedale. Samal ajal vastased vältisid riski, lõid rohkem keskel ja jäid austraallaste surve alla. Austraalia edu tunnistuseks ei ole ainult Davis Cupi võidud, näiteks 1950ndatel võitsid Austraalia mehed 40st slämmiturniirist 21 ja 1960ndatel koguni 40st 32 (80%!!).
Hopman ei olnud selle vastu, et tema õpilased siirduksid profiks, ehkki slämmiturniiridel mängisid tollal ainult amatöörid. Kuid ta üritas siiski neid võimalikult kaua amatöörina hoida. Näiteks 1951. aastal alustas ta rahakogumiskampaaniat, et Sedgman veel ühe aasta amatöörina mängiks ja Davis Cupi koondist aitaks.
Kui loeme ette kõik Austraalia tennise suured nimed, siis igaüks oli mingil viisil Hopmani õpilane, tuntuimad oleksid neist Sedgman, Hoad, Ken Rosewall, Rod Laver, John Newcombe ja Roy Emerson. Sealjuures ei surunud Hopman õpilastele peale kindlat mängustiili, näiteks Hoad sai tuntuks eelkõige oma võimsuse, aga Rosewall elegantse ja mitmekülgse mängu poolest. Kuid kindel oli see, et füüsiliselt pidid nad olema vastastest paremad.
Kui aga 1969. aastal tekkisid Austraalia tennises majanduslikud raskused ja raha enam koondisele nii palju ei leitud, pühkis Hopman kodumaa tolmu jalgelt ja siirdus hoopis Ameerikasse, mille ülemvõimu vastu ta kunagi võitlust alustas. 1971. aastal avas ta Floridas oma akadeemia ja ka maailma tennise keskpunkt siirdus pigem USA-sse, kes järgmisel kolmel kümnendil võitis enim slämmiturniire.
Harry Hopman suri 1985. aasta 27. detsembril südameataki tagajärjel. Temanimelist turniiri ehk Hopman Cupi, mille kohta on Tennisnetis eraldi lugu, peetaksegi suure treeneri mälestuseks just tema surmapäeva järgsel nädalal.
