Täna lõppesid Kalevi väljakutel Eesti meistrivõistlused, kus naiste üksikmängus kaitses mullust tiitlit ja sai kokku viienda kulla Elena Malõgina, aga meeste meistriks tuli esmakordselt Markus Mölder.
Malõginal ei olnud vaja võitmiseks liiga kaua mängida, ta alistas finaalis Nora Olivia Adamsoni 6:2, 6:0. Seekord oli viiekordsel meistril teel tiitlile ka raske mäng veerandfinaalis Elizaveta Anikina vastu, kuid viimati kaotas ta Eesti meistrivõistlustel 2023. aasta poolfinaalis, kui Malõgina kaotas Anet Angelika Koskelile.
Värske meister märkis kõigepealt ilma. “Väga hea, et ennustus ei täitunud ja saime otsustavad mängud pidada liivaväljakul. Olid väga huvitavad kohtumised,” ütles Malõgina, kes alates veerandfinaalist kohtus ainult 16-aastaste või nooremate mängijatega. “See on Eesti tennise jaoks väga hea, et noored olid turniiril edukad. Mulle teeb see kindlasti heameelt.”
Enda mängu kohta ütles Malõgina kerge muigega, et ta on sellega peaaegu alati rahul. Nii tõesti on, et oma mõõnadest ei taha meister eriti rääkida, vaid lihtsalt on öelnud, et tulemused ei ole alati samasugused. “Aga ma arvan, et sel aastal on mul ikkagi olnud karjääri parim hooaeg ning nüüd lähen rahvusvahelisele tuurile tagasi ja loodan häid tulemusi,” ütles Malõgina.
Finaali kaotaja Adamson oli kokkuvõttes rahul. “Finaal läks nagu läks, ei olnud täna minu päev, aga enne tegin päris häid tulemusi. Nendes mängudes tegin vähem vigu,” ütles Adamson. 16-aastane tennisist ütles, et praeguse edu ainus “saladus” on see, et ta on saanud viimastel nädalatel rohkem trenni teha. “Pool aastat olin randmevigastuse tõttu üldse tennisest kõrval, aga ka pärast seda ei olnud mul Eesti eriti võimalusi kellegagi harjutada. Nüüd läksin Prantsusmaale, tegin kuus tundi päevas trenni ja kohe sain hea tulemuse.”
Meeste finaalis kohtusid eakaaslased Markus Mölder (1) ja Oliver Ojakäär (3), kes juba noorteklassis harjutasid koos Tartus MK Tennise klubis ning nüüd on ka USA-s üliõpilaste võistlustel vastamisi läinud. Mölderil oli nii palju kogemuste eelist, et ta juba mängis 2023. ja 2024. aastal Eesti meistrivõistluste finaalis, aga tookord kaotas vastavalt Daniil Glinkale ja Kristjan Tammele. Kui palju see luges, oli raske öelda, ent Mölder murdis Ojakääru servi kohe teises geimis ning edaspidi selles mängus enam murdeid polnudki.
Tundus, et esimese seti lõpus hakkas Ojakäär rohkem suruma ja kui ta enne oli tagajoone pallivahetustes pigem alla jäänud, siis nüüd tekkisid võimalused. Kuid Ojakäär ei realiseerinud kaht murdepalli avasetis seisul 3:5 ning seejärel mitmeid murdepalle teise seti teises, neljandas ja kaheksandas geimis, kus ta oli vastase servil lausa 40:0 ees. Aga Mölder oli neis punktides julgem ja võib-olla mõnel juhul sai kasu ka Ojakääru vigadest, ent nii see oli, et suur murdepallide hulk Ojakääru ei aidanud ja sett lahendati ikkagi tie-break’is.
Seisul 6:6 kasutas Mölder ka meditsiinilist pausi ja väljakule naastes läks kohe tie-break’is 4:0 ette. Seejärel Ojakäär kosus ning eks temagi sai natuke abi Mölderi vigadest. Ta viigistas 4:4, aga ette ei saanudki. Mölder juhtis 6:4, 7:6 ja 8:7, kuni neljanda matšpalli lõpuks realiseeris äralöögiga ja võis tähistada meistritiitlit nö kolmandal katsel. Tulemus oli 6:3, 7:6.
“Varasemate finaalide kogemused aitasid ikka küll,” nentis värske meister. “Iga korraga lähed ju natuke enesekindlamaks ja kindlasti aitab rahva toetus.” Murdepallide arvu Mölder ei mäletanudki, ta arvas, et neid oli vähem kui tegelikult. “Ega otseselt ei oskagi öelda, kuidas ma murdepallid päästsin. Eks püüad sellisel seisul võidelda, uskuda endasse ja mängida oma tennist. Oleks võinud ka mõni ära minna, aga seekord tuli minu poole.”
Mölder pidas võidu võtmeks ikkagi seda, et oli vajalikel hetkedel kindlam. “Suutsin tähtsad punktid kvaliteetsemalt mängida. Tennises niimoodi ongi, et tasavägises mängu otsustavad üksikud punktid,” sõnas võitja, kes oli Ojakääru alistanud ka 2024. aasta Mastersi finaalis ja juhtis tema vastu USA ülikoolide matšil, kuid lõpuni ei mängitud, sest üldvõitja selgus enne. Mölder siiski ei arvanud, et selle põhjal võiks Ojakääru pidada talle sobivaks vastaseks. “Oleme lapsepõlvest saadik palju koos trenni teinud ja tunneme teineteise mängu läbi ja lõhki. Meil on alati pingelised mängud, ent kuidagi on viimasel ajal mul paremini välja tulnud.”
Teise seti lõpu vigastuspausi kohta ütles Mölder, et tundis valu puusas. Tie-break oli vaja tal võita. “Oleksin võib-olla kolmanda seti vastu pidanud, kuid raskeks oleks läinud,” arvas Eesti meister.
Seekord peeti mitme vihmapausi tõttu kõik finaalid ühel päeval, aga tavapärast meistrivõistluste lõpupäeva lühendas fakt, et Eesti Tennise Liit otsustas alates tänavusest meeste otsustavad mängud pidada parem kolmest setist. Varem mängiti poolfinaalid ja finaal parem viiest. Nii said paarismängud isegi suure ajavaruga peetud.
Lisaks Malõginale kaitses tänavu tiitlit naispaar Grete Gull/Laura Rahnel. Kuigi nende vastased Anikina ja Valeria Gorlatš suutsid mängida ilusaid pallivahetusi ja neist ka punkte noppida, olid mullused meistrid siiski selgelt üle 6:2, 6:3. USA-s on mõlemad mänginud uute paarilistega, aga see ei takistanud Gullil ja Rahnelil kokkumängu leidmast. “Oleme nii kaua olnud head sõbrannad ja see kindlasti loeb,” ütles Gull. Rahnel lisas: “Esimese ringi mängus me veel hästi käima ei saanud, vajas veidi harjumist.” Mõlemad lubasid, et üritavad ka edaspidi Eesti meistrivõistlustele tulla ja nii võib võiduseeria järgmistel aastatel pikeneda.
Meistrite meepotis oli aga tõrvatilk, et üksikmängus kumbki veerandfinaalist kaugemale ei jõudnud. Eriti astus sammu tagasi mullune finalist Rahnel. “Üksikmänguga ei saa muidugi rahule jääda,” ütles Gull. Rahnel oli aga “filosoofiline”: “Ette ei tea kunagi, mis võib juhtuda.”
Meeste paarismängu finaalis vahetas juunioride paar Edwin Averjanov/Ken Ink (3) mulluse teise koha meistritiitli vastu. Võiks ju uskuda, et nendelgi algab võiduseeria, sest alles 17-18-aastased mängijad arenevad iga hooajaga, ent juba järgmisel aastal pole võimatu, et Ink mängib meistrivõistluste ajal Wimbledoni noorteturniiri (Averjanov enam 2027. aastal nooorteklassi ei kuulu). Igatahes alistasid nad Henry Ink’i ja Samuel Mandelkorni 6:3, 6:2. Parem kokkumäng, efektiivsus ja vigade vähesus olid need märksõnad, millega Averjanov/Ink vastaseid ületasid.
Viimased meistrid selgitati segapaarismängus. Selle mängustiili “spetsialist” on Karl Kiur Saar, kes on koos Maileen Nuudiga tulnud kolm korda (2018, 2021, 2023) segapaarismängu Eesti meistriks. Kuid ka tema vastaspoolel oli Grete Gull korra (2022) segapaarismängu võitnud koos Johannes Seemaniga. Saart vaevas turniiri algusest peale küünarnukivigastus ning ta loobus üksik- ja meeste paarismängust, aga mängis koos Elizaveta Anikinaga lõpuni segapaarismängu. Ja neljas tiitel Saarele (koos meespaarismänguga viies) ning esimene Anikinale tuligi 7:5, 6:4 võiduga Gulli ja Henry Ink’i (3) üle. Anikina/Saar olid teises setis murdega taga ja siis veel oma servil 3:4, 0:40, aga nad suutsid otsustavaid punkte paremini mängida.
