114-aastase ajalooga Australian Openi tenniseturniirist on saanud lõunapoolkera suurim spordisündmus. Eelmisel aastal püstitas ta 743 667 pealtvaatajaga ka kõigi tennise slämmiturniiride rekordi. Kui võrdleme, et see arv moodustas enam-vähem neljandiku samal aastal peetud jalgpalli MM-i pealtvaatajate arvust, on see aukartustäratavalt suur number.
Australian Open on kandnud varem kaht erinevat nime. Alates esimesest turniirist 1905. aastal kuni 1927. aastani kutsuti seda Australasian Championship ja edasi kuni 1969. aastani Australian Championships. Kuna 1969. aastal avati turniir esmakordselt proffidele, saigi sellest Australian Open. Küll on aga turniiril 1905. aastast tänini olnud alati sama korraldaja – Austraalia Tenniseliit ehk omakeelselt Tennis Australia.
Austraalia tennise ajalugu algas 1880ndatel aastatel
Austraalia tennise ajalugu on tegelikult palju vanem kui antud slämmiturniir. Regionaalseid meistrivõistlusi ja Uus-Meremaa meistrivõistlusi peeti sealkandis alates 1880ndatest aastatest. Sel ajal näiteks Eestis praktiliselt tennist polnud – mõne mõisa juures olid ainult väljakud, kus löödi palli niisama üle võrgu, aga ei võisteldud. Vanim järjepidev turniir, mida Austraalias peetud, on Uus Lõuna-Walesi meistrivõistlused, mida hakati pidama 1885. aastal ja mille õigusjärglane on praegu Sydney ATP ja WTA turniir, mis just sel nädalal toimus.
Melbourne’is hakati Victoria osariigi meistrivõistlusi pidama veel varem, 1880. aastal, ent sellel turniiril ei ole õigusjärglast, mistõttu järjepidevatest (katkestused ainult sõja tõttu) turniiridest ta vanim ei ole.
Esimene Austraalia osariikide ja Uus-Meremaa ühendatud turniir ehk tulevane Australian Open toimus 1905. aastal Warehouseman’s Cricket Groundi nimelisel staadionil Melbourne’is. Samas linnas, kus praegugi, aga tegelikult ei olnud Australian Openi eelkäijal pikka aega mingeid traditsioone toimumispaiga osas ning lisaks Melbourne’ile on seda võistlust peetud ka Sydneys, Adelaide’is, Brisbane’is, Perthis ning kahel korral Uus-Meremaa pinnal – 1906 Christchurchis ja 1912 Hastingsis.
Ka toimumise aeg, mille juurde veel hiljem tuleme, ei olnud kindlaks määratud – enamasti peeti võistlust Austraalia suvekuudel (detsember-märts), aga näiteks soojema kliimaga Brisbane’is on Australian Openit peetud ka augustis. Kuni 1924. aastani ei olnud tollane Australasian Championships nn Major-turniiride nimekirjas, kuid siis lisandus ta neljanda slämmiturniirina. Just kaks aastat varem (1922) lülitati võistluse kavva naiste üksikmäng, mistõttu tollest ajast sai turniir nö täisväärtuslikuks.
Osa tippmängijaid jäi kõrvale
Kuna pikki lennureise enne II maailmasõda veel ei tehtud ja laevasõit Euroopast Austraaliasse võttis aega 45 päeva, siis vaatamata slämmiturniiri staatusele paljud muude riikide staarid sinna ei jõudnudki. Näiteks brittidest paljukordsed Wimbledoni võitjad vennad Dohertyd ega ka USA 1920ndate aastate kuulsus William Tilden seal ei mänginudki. Prantsusmaa „tennisemusketäridest“, kelle tippaeg kestis 1926-1932, ei käinud Austraalias Rene Lacoste ja Henri Cochet.
Aga isegi lennuliikluse ja proffide ajastul oli veel neid tipptennisiste, kes Austraalias ei mänginud. Näiteks Björn Borg käis seal vaid 17-aastaselt (1974), aga oma tippajal loobus, Ilie Nastase mängis esmakordselt alles 35-aastaselt. Tollal oli profiajastu alles oma algjärgus ja auhinnafond suhteliselt madal, mistõttu ei tasunudki pikk lend ennast ära – seda enam, et 1970ndatel korraldati veel mitmeid raharikkaid sarju väljaspool ATP tuuri süsteemi. Nüüd ei puudu Austraaliast muidugi enam keegi, sest mängus on suur raha ja olulised edetabelipunktid.
Imelik küll, aga päris algul ei teinud isegi kohalikud kuulsused igal turniiril kaasa, näiteks enne I maailmasõda oli austraallastest tunnustatud parima mängijana Norman Brookes ja uus-meremaalastest Anthony Wilding, kuid neist esimene mängis kaasa vaid korra ja teine kaks korda – neil kordadel mehed ka võitsid. Wilding siirdus hiljem Euroopasse ja mängis kaasa paljudel turniiridel, kaasa arvatud Wimbledonis, mille ta neli korda võitis.
Esimene austraallane, kes hakkas tihedalt võitma ka väljaspool koduturniiri, oli 1930ndate aastate üks tuntumaid tennisiste Jack Crawford, kes oli 1933. aastal maailmas esimesena püüdmas suurt slämmi. Ta võitis kodumaal, Pariisis ja Londonis, aga kaotas siis US Openil 2:1 eduseisust inglasele Fred Perryle. Hiljem mängis Crawford Perryga ka kahes Australian Openi finaalis ja kumbki võitis ühe.
Nagu juba Tennisnet põgusalt kirjutas Harry Hopmani loos, kerkis Austraalia tennises juhtivaks riigiks 1950ndatel aastatel, esialgu meeste, aga tänu Margaret Smith-Courtile 1960ndatel ka naiste seas. Nüüd ei võitnud austraallased ainult kodumaal, vaid olid parimad ka mujal.
Melbourne jäi ainukorraldajaks
Kuid profiajastul (alates 1969), mil mängu tulid reklaam ja sponsorid, jäid austraallased pisut ajast maha ja see oli ka üks põhjus, miks veel 1980ndateni kõik tipud siin ei osalenud. Just sel vahemikul tehti ka otsus, et turniiri viiakse lõplikult ühte ja samasse linna ehk Melbourne’i. Põhjus ikka rahaline – linnavalitsus toetas seal turniiri kõige suurema summaga ja nii ta korraldamisõiguse saigi. Algul mängiti Kooyong Lawn Tennis Clubi väljakutel, kuid 1988. aastal kolis turniir Melbourne Park’i. See tähendas ka Australian Openi ajaloos ainsat väljakukatte vahetust – kuni 1987. aastani (kaasa arvatud) mängiti murul, nüüdsest aga kõvakattel. Tõsi, kuigi kõvakate jäi, toimus üks muutus veel – kui 2007. aastani kasutati rohelist värvi Rebound Ace kõvakatet, siis viimased 11 turniiri on mängitud sinist värvi Plexicushionil. Australian Open oli ka esimene slämmiturniir, kus kasutati suletavat katust ja mängiti halva ilma tõttu sisetingimustes.
Kui rääkida veel toimumisajast, siis Australian Openi üks omapärasemaid fakte on see, et 1977. aastal toimus kaks turniiri, aga 1986. aastal mitte ühtki. Miks? Sest 1977 mindi üle jaanuarilt detsembrile ja seega järgmine võistlus, mis algselt pidanuks olema 1978. jaanuaris, toimus hoopis sama aasta detsembris. Tagasivahetus (suur osa põhjusest oli proffide huvi pikema puhkepausi vastu) toimus pärast 1985. aasta detsembrit, mil järgmisel korral mängiti 1987 jaanuaris. Alates sellest on jäänud paika, et turniir peetakse jaanuari teisel poolel.
Kõige võidukam mängija Australian Openi ajaloos on Margaret Court, kes on naiste üksikmängu karika tõstnud pea kohale lausa 11 korda – amatööride ajastul seitse korda järjest 1960-1966 ning profiajastul 1969-1971 ja 1973. Meeste osas ei saa aga Australian Open uhkustada selliste multivõitjatega nagu French Open (Rafael Nadal 11 korda) või Wimbledon (Roger Federer 8 ja Pete Sampras 7). Siin on Roy Emerson amatöörina ning Federer ja Novak Djokovic profina võitnud 6 korda. Seega võib tänavu kas Djokovicist või Federerist saada ainurekordi omanik.
Eks statistikat Australian Openi kohta on palju, kuid lisame veel vaid ühe huvitava fakti: nimelt on meeste üksikmängu noorim ja vanim võitja sama isik! Ken Rosewall võitis turniiri 1953. aastal 18 aasta ja 2 kuu vanusena ning 1972 37 aasta ja 2 kuu vanusena. Ülejäänud fakte saate vaadata siit, siit ja siit.
