Eeloleval nädalavahetusel 23.-25. novembrini peetakse Lille’is Pierre Mauroy staadioni katuse all tennise Davis Cupi finaal, kus Prantsusmaa võõrustab Horvaatiat.
Edetabeli põhjal on hetkel favoriit külalismeeskond Horvaatia, keda esindavad maailma 7. ja 12. reket Marin Cilic ja Borna Coric. Horvaatia meeskonda ja selle ajalugu tutvustame homses loos, kuid selles artiklis keskendume Prantsusmaale.
Üle pika aja on Prantsusmaa tennises olukord, kus ühtki meest pole isegi TOP20 seas. Viimase aastakümne jooksul on esimeses või teises kümnes olnud palju prantslasi eesotsas Jo-Wilfried Tsonga, Gael Monfilsi ja Richard Gasquet’ga, kuid hetkeseisuga on Gasquet maailma 26. reketina edukaim prantslane, ent vigastuse tõttu ta kaasa ei mängi. Juba varem oli teada, et finaalist jäävad eemale Monfils (29.) ja Gilles Simon (30.), kuid kumbki neist ei ole ka viimasel ajal olnud märkimisväärselt heas vormis.
Nii esindavad Prantsusmaad Lille’is Lucas Pouille (32.) ja Jeremy Chardy (40.) ning maailma üks paremaid paare, äsja ATP finaalturniiri finaalis mänginud Pierre Hugues Herbert ja Nicolas Mahut (jagavad maailma paarismängu edetabelis 11.-12. kohta). Kuid just Pouille oli mulluse finaali peakangelane, kui ta tõi Prantsusmaale otsustavas viiendas mängus võidupunkti belglase Steve Darcise üle. Ka aasta tagasi mängiti finaali Lille’is – seega otsustasid prantslased, et õnnelikku paika ei tasu muuta.
Varumehena on meeskonnas esialgu kirjas Tsonga. Vajadusel võib Prantsusmaa kapten Yannick Noah teda matšile kaasata, kuid maailma edetabelis paikneb ta pika võistluspausi tõttu alles 261. kohal. Reaalselt peaks Tsonga muidugi olema märksa tugevam, ent äsja vigastusest paranenuna ei pruugi olla hetketasemelt parem kui Pouille või Chardy.
Prantsusmaa Davis Cupi finaali koosseisu esireket Pouille on 24-aastane, praeguse maailma meeste tennise seisu juures veel vägagi noor mängija. Ta on ka pooleldi meie sugulasrahva esindaja, sest Lucase ema Lena on soomlanna. 2016. aastal teenis Pouille kaasmängijate hääletusel enim arenenuma profitennisisti tiitli. Pouille on võitnud 5 ATP turniiri, kuid neist kolm 2017. aastal. Pärast ainsat tänavust tiitlit Montpellier’ turniiril tõusis Pouille maailma kümnendaks meheks, aga ei ole enam hiljem nii edukalt mänginud ning kui mulluste võitude punktid ära kukkusid, langes ta sootuks TOP30 seast välja. Suure slämmi turniiridel on Pouille jõudnud kahel korral veerandfinaali (2016 Wimbledon ja US Open).
31-aastane Chardy pole aga kunagi kuulunud Prantsusmaa teravaimasse tippu. Hetkel on ta peaaegu kordamas oma karjääri kõrgeimat edetabelikohta (39.), mille ta saavutas 2015. aasta septembris. Ka Chardy pole suure slämmi turniiridel jõudnud kaugemale veerandfinaalist (2013 Australian Open). Chardy on võitnud vaid ühe ATP turniiri ja sedagi juba 2009. aastal Stuttgardis. Tõsi, tänavu jõudis ta Rosmalenis üheksa-aastase vaheaja järel esmakordselt ATP turniiri finaali. Chardy on sageli mänginud Challenger-turniiridel ja võitnud neist 7, selle hulgas ka tänavu suvel Surbitoni muruväljakutel.
Kuid Prantsusmaa tiimi tuntuim mees on kahtlemata nende kapten Yannick Noah. Ta on erinevatel aegadel tegutsenud Prantsusmaa kaptenina ja juba kolmel korral selles ametis saanud tõsta Davis Cupi trofeed – aastatel 1991, 1996 ja 2017. Prantsusmaa on ka võitnud aastal 2001, kuid siis ei olnud Noah kapten. 1983. aastal Roland Garrosis oma ainsa suure slämmi tiitli võitnud Noah’ arvates oli magusaim esimene võit aastal 1991, kui Prantsusmaa alistas finaalis USA, keda esindasid Pete Sampras ja Andre Agassi. Noah meenutas äsja, kuidas ta eduseisul 2:1 enne viimast päeva käis Lyonis, kus finaal peeti, mööda hilisõhtuseid baare ja kutsus kõiki joojaid üles: “Come on, mehed, me ei ole veel võitnud, tulge kõik homme Guy’d toetama!” Guy Forget tõigi vajaliku kolmanda võidu ja Prantsusmaale Davise karika pärast 59-aastast vaheaega. Muide, Yannicki poeg Joakim Noah on korvpallurina samuti teeninud erinevaid autasusid – ta on valitud profiliiga NBA aasta kaitsemängijaks (2014), kaks korda kuulunud All Star mängu osaliste sekka, tulnud kahel korral USA üliõpilasmeistriks (NCAA liiga) ja 2011. aasta EM-il hõbemedalile.
Kui Prantsusmaa Davis Cupi ajalooga lõpetada, sest neli juba nimetatud võitu (1991, 1996, 2001, 2017) tulid nii-öelda tänapäevasel profiajastul, aga Prantsusmaa valitses vääramatult karikasarja hoopis 90 aastat tagasi. Nimelt “nelja musketäri” Henri Cochet’, Rene Lacoste’i, Jean Borotra ja Jacques Brugnoni toel võideti kuus karikat järjest aastatel 1927-1932. Kokkuvõttes jagab Prantsusmaa nüüd 10 karikavõiduga 3.-4. kohta koos Suurbritanniaga. Lähiajalugu on nende rivaliteedi poolest olnud huvitav. Kui Suurbritannia võitis oma 9. karika aastal 1936 ning jäi siis pikalt kuivale, jõudis omaaegne rivaal Prantsusmaa temaga 2001. aastal viiki. 2015 said Britid lõpuks kauaoodatud võidu ja jõudsid kahekohalise arvu karikateni, aga mullu Prantsusmaa viigistas uuesti. Nii et sel nädalavahetusel on küsimus selles, kas Prantsusmaa läheb ette. Rohkem võite on ainult USA-l (32) ja Austraalial (28), prantslastele ja brittidele järgneb Rootsi (7).
