Täna, 27. mail saab 75-aastaseks Liidia Nurme-Sinkevitš, kes oli 1970ndatel aastatel Eesti tennise üks liidreid. Ta ei võitnud ainult kodusel, vaid ka üleliidulisel areenil ning noppis punaimpeeriumi meistrivõistlustelt kolm medalit paarismängus.
Kuigi nimetasime Nurmet sissejuhatuses 1970ndate mängijaks on tema ometi üks väheseid, kes tulnud Eesti meistriks üksikmängus kolmel erineval kümnendil. Ta võitis kulla 1969. ja 1981. aastal ning vahepeal neli korda 70ndatel. Tõsi, esimene meistritiitel 19 aasta vanuses tuli siis, kui Tiiu Parmas kaasa ei mänginud. Ajalooraamatus “Eesti Tennis 100” on Nurme öelnud: “Tiiu oli vähemalt liivaväljakul minust kindlam. Olen kärsitu iseloomuga, ei kannata pikki tagajoonepunkte. Mängisin aktiivset tennist, üritasin igal võimalikul juhul võrku tungida.”
Ometi võitis Sinkevitš-Nurme neli tiitlit ka siis, kui Parmas kaasa mängis. Selle peale võttis tänane juubilar 2013. aasta intervjuus veidi oma sõnu tagasi: “Sai Tiiut vahel liival võidetud, ega ma päris nõrk ka olnud.”
Väiksena elas Liidia Kadrioru tenniseväljakute kõrval ja nii sattus ka Evald Kree trenni. Ta on meenutanud ka sellest ajast kärsitut iseloomu – mõnikord, kui ta puulabidaga palli löömisest tüdines, jooksis trennist ära muid mänge mängima. Aga Kree sai aru, et talenti ei tohi raisku lasta ja Liidiast kujunes treeneri enda tütre Aita Kree (nüüd Põldma) peamine rivaal. Kui nad jõudsid täiskasvanute klassi, oli Sinkevitš juba parem.
Aga nagu varasemast jutust võib mõista, lõi Sinkevitši (suurimad võidud sai ta siiski neiupõlve nime ajal) andekus eelkõige välja kõva kattega siseväljakutel. Tallinnas peeti tollal üleliidulist siseturniiri, mida nimetati ka ELKNÜ turniiriks ja Sinkevitš võitis selle kolm korda järjest (1973-1975), millega ta sai rändauhinna jäädavalt endale. Ometi tegi turniiril kaasa päris palju naismängijaid NSV Liidu paremikust.
Kuid 1975 oli ka Sinkevitši suurima saavutuse aasta, sest ta võitis samuti siseväljakutel Moskva rahvusvahelise turniiri. Ehkki väliskülalised 1970ndatel seal kuigivõrd tooni ei andnud, oli Liidu paremik kohal pea täiskoosseisus. Kaasa ei mänginud impeeriumi esireket Olga Morozova, kuid Sinkevitši võidud Marina Krošina ja Jelena Birjukova üle olid kõrgest klassist.
Enam-vähem samal ajal siseturniiride triumfiga võitis Sinkevitš ka oma medalid üleliiduliselt tšempionaadilt. Naiste paarismängus tuli ta hõbedale koos Parmasega (1973) ja Galina Bakšejevaga (1975) ning pronksile koos Bakšejevaga (1976).
Nagu öeldud, tuli Liidia Nurme viimast korda Eestis kullale 1981. aastal ja siis pani ta karjäärile ka punkti. Koos paarismängudega võitis ta Eestis 22 kuldmedalit. “Ega mu karjääris mingeid auke polnud, Eestis püsisin väga kaua paremikus. Tõsi, mõne hooaja või isegi turniiri vältel tuli ette, et järsku vajusin ära. Alati võiks paremini mängida, aga karjäär oli ikkagi edukas,” on Nurme meenutanud ajalooraamatus.
Nurme on Eesti tollase põlve tennisistide seas üks suur erand selle poolest, et pole päevagi treenerina töötanud. Kuigi tal oli Peda (Tallinna Pedagoogiline Instituut) diplom taskus. Nurme ise arvas ajalooraamatus, et vaatamata tennisearmastusele ei olnud ta fanaatik nagu tema meelest näiteks Toomas Leius või Peeter Lamp. “Nemad ei saa tenniseta elada. Minul oli ausalt öeldes tennisest villand, kui karjääri lõpetasin,” põhjendas Nurme teisele elualale üleminekut.
Vanemas põlves on Nurme tennist ikka aeg-ajalt mänginud, aga seenioride turniiridel pole kunagi osalenud. Seega pani ta 1980ndate alguses tennisele ikka tõesti rasvase punkti. Aga see fakt ei vähenda isegi mitte sajandiku protsendi võrra seda, mida Nurme on Eesti tennisele andnud. Tema teened ja eeskuju mängu arengus on olnud hindamatud ja 2019. aastal valiti Nurme-Sinkevitš Eesti Tennise Liidu auliikmeks.
Tänasel juubelipäeval soovivad Liidia Sinkevitš-Nurmele õnne ja tervist Eesti Tennise Liit ja Tennisnet!
