Täna tähistab 90. juubelisünnipäeva teenekas tennisetegelane Aavi Dobrõš, kes isegi auväärses vanuses ei jäta vahele ühtki Eesti toimuvat tennisesündmust.
Sõna “tegelane” võib tunduda sobimatu, aga kuidas kutsuda Dobrõšit, kes on olnud nii mängija, organisaator kui ka eelkõige kohtunik? Sest oli ju Dobrõs aastatel 1975 kuni 1991 Eesti Tennise Liidu ja selle eelkäija Tenniseföderatsiooni kohtunikekogu esimees, aga enne seda tegutses ta aastaid pukikohtunikuna erinevatel võistlustel.
Dobrõš on kirjutanud elulooraamatu “Mina, Eestimaa juut”, kus ta kirjeldab ka seda, kuidas oli sunnitud Saksa okupatsiooni eest koos emaga pagema algul Kõrgõzstani ja hiljem Moskva oblastisse. Seetõttu alustas Dobrõš tennisetreeninguid alles 1949. aastal Dünamo spordiühingus Evald Kree õpilasena. Ta naasis Eestisse, mis siis oli formaalselt Eesti NSV, 1944. aasta sügisel, aga kaks aastat hiljem vahistas nõukogude võim Dobrõši ema ja ta elas Tallinnas vanaema hoole all, pere ise oli pärit Tartust. Nii ei olnudki kohe võimalust end tennisele pühendada.
Eesti meistrivõistlustel Dobrõš medaleid ei võitnud, aga ta hakkas noorelt tegutsema tenniseorganisaatorina ja samal ajal kohtunukuna. 1959. aastal TPI ehitusteaduskonna lõpetanud Dobrõsist sai aasta hiljem (1960) Tallinna tennisektsiooni esimees ja Eesti Tenniseföderatsiooni presiidiumi liige. Viimati mainitud kohal oli Dobrõš lausa 28 aastat ja mõistagi on Eesti Tennise Liit tema pingutusi ja organisaatorivõimeid hinnanud ETL-i auliikmeks valimisega.
Dobrõšil on olnud rääkida palju huvitavaid lugusid ning ajakiri Tennis ja ajalooline raamat “Eesti Tennis 100” on saanud tänaselt juubilarilt väärtuslikke meenutusi. Kui 1975. aastal peeti Tallinnas NSV Liidu rahvaste spartakiaadi tennisevõistlused, oli Dobrõš peakohtuniku üks kahest asetäitjast. Hiljem on ta meenutanud, kuidas peakohtunik Šahnazarov määras grusiinlaste Aleksander Metreveli ja Teimuraz Kakulia finaali pukikohtunikuks nende rahvuskaaslase Kereselidze, kes tegutses täpselt nii nagu Metreveli tahtis. Kuna tollal polnud kombeks vaadata palli jälge, ei saa me tänapäevani teada, kas joonekohtunikud ka vahel eksisid, kuid Dobrõsi väitel ei jätnud Metreveli staaritsemine head muljet.
Kohtunikukarjääri teisel poolel oligi Dobrõš peamiselt peakohtunik ja seda ka Eestis peetud üleliidulistel või üksikutel rahvusvahelistel võistlustel (neid korraldati küll Tallinnas vähe). Pärast Eesti taasisesisvumist hakkas Dobrõs aktiivselt hoolitsema ka tuleviku eest ja tema initsiatiivil asusid kohtunikuks paljud noored mängijad, kellest tuntuim on ilmselt Margus Uba.
Oma raamatu pealkirjaga rõhutab Dobrõs kuulumist Eestisse ja Eestile. Juudid on Eestis vähemusrahvus, kes on omaks võtnud pigem Eesti kultuuri, aga mitte okupatsiooniaegse nõukogude multikultuuri. Samas on Dobrõs ka tegutsenud Eesti juudi rahvusest tennisistide organisaatorina, sest just tänase juubilari initsiatiivil võtsid nad osa ülemaailmsetest Maccabi mängudest.
Hariduse tõttu on Dobrõs töötanud ka ehituse erialal, näiteks oli ta aastatel 1976-1980 Tallinna Olümpiaehitiste Ehituse Ühendatud Direktsiooni direktori asetäitja. Aastast 1992 on Dobrõs töötanud OÜ Meierthal juhatuse esimehena.
Kui Eesti toimuvad suuremad tennisevõistlused või isegi meie oma meistrivõistlused, ei juhtu kunagi, et me ei näeks seal Aavi Dobrõsit. Endiselt väga sportliku oleku ja kiire käiguga mees püsib energilisena isegi tennisevõistluste pikkadel päevadel. Ei saa muidugi jätta mainimata, et Dobrõs on aktiivselt kaasa löönud ka seeniortennise võistlustel.
Eesti Tennise Liit ja Tennisnet soovivad juubilarile õnne ja tervist!
