Mees, kes on kõige rohkem nädalaid juhtinud maailma edetabelit, aga viimasel aastal põrkunud erinevate probleemide ette, suutis siiski ka 2022. aastal võita vähemalt ühe slämmiturniiri – Novak Djokovic vallutas Wimbledoni neljandat korda järjest ja kokku seitsmendat korda.
Neid oli päris palju, kes arvasid, et Nick Kyrgios (Austraalia) suudab serblast võita või vähemalt tasavägiselt mängida. See viimane vast oligi tõsi, aga tiitlile lähedale Kyrgios siiski ei jõudnud, ehkki võitis esimese seti. Kuid Djokovici puhul oli avaseti kaotamine tänavu lausa traditsioon, sest sama juhtus ka veerand- ja poolfinaalis, sealjuures veerandfinaalis jäi ta isegi 0:2 taha.
Seekord ei mänginud Djokovic avaestti nii halvasti kui poolfinaalis Cameron Norrie (Suurbritannia, 9) vastu, kuid piisas ühest kehvast servigeimist, mille serblane lõpetas topeltveaga. Kyrgios läks 3:2 ette ja hoidis kaks järgmist pallingugeimi kindlalt. Seisul 5:4 oli austraallasel natuke raskusi, aga murdepalli Djokovic ei saanud ja nii kuuluski sett Kyrgiosele.
Võiks öelda, et kaks järgmist setti ja sisuliselt ka mängu otsustasid kaks geimi, mille Kyrgios kaotas 40:0 eduseisult – ühe vastase ja teise oma servil. Tõsi, teises setis hakkas Djokovic paremini tõrjuma Kyrgiose esimest servi. Austraallase õnneks suutis ta vähemalt osaliselt pikki punkte, mis hea tõrje järel tekkisid, võita, aga paremus kandus tasapisi Djokovici poole. Ta murdis seisul 2:1 vastase pallingu nulliga ja hoidis ilma murdepallita kaks järgmist servigeimi, kuid seisul 5:3 tegi paar lihtviga ja jäi taha 0:40. Pigem oli see Kyrgiose enda süü (mõned lohakad löögid ja üks ründelöök võrku), et ta seda murret ei saanud. Djokovic tuli raskest seisust välja ja teenis psühholoogilise paremuse.
Kolmandas setis hakkas Kyrgioses maad võtma närvilisus. Omette pobisemine, rahulolematus pealtvaatajate segavate hüüetega ja lõpuks pahameel enda tiimiboksi suunas panid ka mängule lõpuks pitseri, mis kajastus selles, et seisul 4:4 kaotas Kyrgios pallingu 40:0 eduseisust. Kyrgios on alati olnud ekstravertne, kuid neist olukordadest ka tihti võitjana väljunud ja hoopis vastase närvi ajanud (näiteks Stefanos Tsitsipase), kuid Djokovic püsis rahulikuna.
Neljanda seti lahendas küll tie-break, aga juba enne selle algust oli tunne, et Kyrgios ei pea vastu. Kui austraallane jäi 1:4 taha, oli ta kõik punktid kaotanud lihtvigadest. Djokovic läks oma pallinguga 6:1 ette ja võitis 7:3. Lõpuks oli see ju viimane geim, aga pigem otsustas mängu ikkagi Kyrgiose vaimne kokkuvarisemine kolmanda seti lõpus. Tulemus märgiti 4:6, 6:3, 6:4, 7:6 Djokovici kasuks.
Kui rääkida statistikast, siis küllap oli määravaim number ikkagi 17 – see on Djokovici lihtvigade arv. Nelja seti kohta väga väike ja pealegi sisaldas see seitset topeltviga. Mängus tegi serblane järelikult vaid kümme viga. Kyrgios tegi 33 lihtviga ja võitis äralöögid 62:46, kuid siin tuleb mängu ka ässade arv (30:15). Seega mängust tegi Kyrgios vaid ühe äralöögi rohkem (32:31).
Kyrgiose serv oli tõesti väga hea, sest 30 ässa juures on eriti üllatav, et ta lõi esimest servi sisse 73% (Djokovic 63%). Austraallase servil on vastasele kõige ebamugavam ülikiire käeliigutus, sest sellega ta ei anna vastasele aega aimata löögi suunda. Sarnane serv oli näiteks Djokovici praegusel treeneril Goran Ivaniševicil, kes Wimbledonis korra võitis (2001) ja kolm korda (1992, 1994, 1998) mängis finaalis.
Mõned aastad tagasi ei olnud Djokovici ja Kyrgiose läbisaamine sugugi hea, sest austraallane pidevalt kritiseeris tollast maailma esireketit, aga tänavu astus ta serblase kaitseks välja, kui austraallased ei lubanud Djokovicil osaleda nende slämmiturniiril. Enne finaali säutsusid mehed Twitteris ja leppisid omavahel, et nüüd on nad sõbrad ja võitja peab tegema finaali kaotajale õhtusöögi välja. Autasustamistseremoonial ütles Djokovic, et ta täidab selle lubaduse, ent Kyrgios oli antud säutsule veel lisanud, et läheme ööklubisse ja paneme hullu! Selle kohta ütles Djokovic: “Ma ju sellele säutsule enam ei vastanud. Naine oli ka minu kõrval ja peo kohta ma pole midagi kinnitanud.”
“Nick, sa tuled kindlasti siia tagasi!” ütles Djokovic autasustamisel. “Sa oled kogu aeg olnud andekas ja üks maailma paremaid tennisiste, kuid nüüd on sinu mängus kõik paika loksunud.” Serblane peab Wimbledoni oma karjääri olulisimaks ja kõige erilisemaks turniiriks. “Mäletan, kui vaatasime Serbias ühes väikeses restoranis Wimbledoni finaali, mil Pete Sampras võitis oma esimese tiitli. Pärast seda ütlesin vanematele: ostke mulle ka reket!” meenutas Djokovic, kes pidi siis olema kuueaastane, sest Sampras võitis esimest korda 1993.
Lõpuks tänas Djokovic oma tiimi ja lähedasi ning märkas, et väike tütar on ka tulnud isa autasustamist vaatama. “Puudub ainult mu poeg, kes praegu mängib Bob Bryani (paljukordne slämmiturniiride võitja paarismängus – toim) pojaga setti,” teadis Djokovic.
Tõelistele tennisesõpradele pole vaja ilmselt mainida, et Djokovici võidetud tiitel oli suurtel slämmidel tema 21. Rafael Nadalile (22 võitu) ta veidi lähenes, aga mustad pilved on endiselt Djokovici kohal, sest vaktsineerimatuse tõttu ei saa ta tõenäoliselt kaasa teha tänavu US Openil ja võib-olla taas järgmise aasta Australian Openil. Djokovic on lõviosa tiitleid võitnud Austraalias (9) ja Wimbledonis (7). Neis paikades on ta kaotanud kokku vaid ühe finaali – 2013. aastal Wimbledonis Andy Murrayle. Seevastu Prantsusmaal (2 võitu ja 4 kaotust) ning US Openil (3 ja 6) on ta finaalidega miinuses. Pole üllatus, et Nadali valitsemisajal on Djokovic Pariisis võitnud ainult kaks korda, aga ilmselt on tema “kirstunael” US Open, kus ta on kaotanud kuus finaali. Lisame veel, et alates 2011. aastast ei ole Djokovic ühtki slämmitiitlit võitnud vaid korra – 2017. aastal.
