Kui juuni keskel oodati New Yorgi linnapea otsust US Openi läbiviimise kohta, siis enamik inimesi olid skeptilised ja eeldasid, et turniir jäetakse ära. Aga ameeriklased otsustasid läbiviimise kasuks, ehkki suve algul oli New Yorgis lausa USA koroonaviiruse nakatumise epitsenter.
Aja jooksul New Yorgi piirkonnas olukord paranes, kuid mujal USA-s läks isegi hullemaks. Sellegipoolest j’tkasid korraldajad kindlameelselt ning ärajätmine ei tulnud jutuks.
Kui US Openi kodulehekülg kirjutas väikese artikli “Viis asja, mida me õppisime US Openilt,” siis neli neist olid üsna triviaalsed, kaks isegi pisut vastuolulised, et naiste kolm viimast slämmivõitjat on kõik alla 22-aadstased, aga samal ajal emad mängisid suurturniiril hästi. Naiste tennisega ongi viimastel aastatel nii, et millegi üle üllatuda pole enam vajadust, sest võrdseid favoriite on sedavõrd palju. Samuti ei ole ju US Openi oluline õppetund ka see, et Naomi Osaka suutis edukalt siduda hea mängu ja inimõiguste eest võitlemise. Ega ju Osaka oma energiat või aega selle võitlemise peale suurt raisanud, lihtsalt võttis mõnes kohas sõna ja kandis kaitsemaskil USA mustanahaliste politseiohvrite nimesid.
Kuid viies õppetund oligi see, et tennis saab eksisteerida ka koroonaviiruse pandeemia ajal. Turniire peeti ka augustis, aga US Open oli suurim ettevõtmine rohkem kui 350 mängija (kui juurde liita ainult paarismängus osalenud tennisistid ja ratastoolitennisistid) osavõtul.
Nagu kirjutab US Openi kodulehekülg, tuli turvalisuse kindlustamiseks ära teha meeletu töö ja värvata turniiri kaitseks tohutu hulk turvajaid, tervishoiuga ja toitlustamisega seotud inimesi ja muid asjamehi. Televaatajad võisid ka märgata, kuidas miljonäridest mängijad sõid üsna tavalist kiirtoitu karpidest, sest restoranis käia nad ei saanud. Tennisistid pidid nõustuma piirangutega, sest muidu ei oleks nad saanud mängida. US Openi meditsiiniteenistuse juht Alexis Colvin ütles, et võistlus poleks saanud teoks kõigi poolte jõupingutusteta. “Õppisime olukorda tundma kevadel, kui US Openi keskus oli muudetud haiglaks,” sõnas Colvin. “Töötasin US Openil 12. korda, aga sel aastal tuoli seda teha täiesti eriliselt – iga töö siinses keskkonnas oli kriitilise tähtsusega, et hoida turvalist keskkonda.”
USA Tenniseliidu tegevjuht Mike Dowse ütles, et üks võtmekoht oli pidev kontakt nii kohaliku valitsuse kui ka kõigi tenniseorganisatsioonidega. “Iga nädal tegime palju kõnesid ATP, WTA ja ITF-i inimestele. Aga kuna koroonaviiruse poliitika oli riikidel erinev, siis pidime tegema lausa rahvusvaheliste diplomaatide tööd, et jõuda kõigi riikidega kokkuleppele, kuidas mängijaid siia saada,” selgitas Dowse.
Tähtsaim oli see, et vastavalt riikide seadustele, pidanuks kõik USA-st naasjad jääma kodumaal (või järgmises riigis, kus toimub võistlus) kahenädalasse karantiini, aga seda ei kohaldatud, sest ameeriklased suutsid US Openi ümbes luua nn “mulli”. Piltlikult see tähendab, et ükski mängija ei puutunud väljaspool tennist ja sellega seotud asjamehi kokku mitte ühegi inimesega. Tõsi, üks mängija, prantslane Benoit Paire siiski haigestus koroonaviirusesse vahetult enne US Openit, kuid see juhtum siiski turniiri pooleli jätma ei sundinud. Paire’ga tihedamalt kokku puutunud tennisistid (peamiselt prantslased) eraldati veel mulli sees omaette, et nad kohtuksid ainult oma vastasega väljakul ja muid ruume ei tohtinudki tennisekeskuses kasutada.
Eesti Tennise Liidu peasekretär Allar Hint ütles, et Eestiga läbirääkimisi karantiininõuete osas ei peetud. “Asi oli ju selles, et Anett Kontaveit sõitis Ameerikast otse Rooma turniirile ja tema pidanuks sel juhul hoopis Itaalias karantiinis viibima. Nii et nende osas, kes siirdusid Roomasse, tuli läbi rääkida Itaaliaga. Kaia Kanepi saabus küll Eestisse, aga tal ei ole ka probleeme karantiinis viibimisega, sest alustab turniiri alles 27. septembril,” selgitas Hint.
Kuigi ülemaailmsest vaatevinklist ei ole koroonaviiruse olukord kevadega võrreldes oluliselt paranenud, on maailma sport siiski käima pandud, sest aja jooksul suudeti välja töötada meetmed, kuidas võistlusi pidada ja paigast paika reisida. Mõni võib-olla arvab, et see on halb, kui ühele grupile inimestele (tippsportlased) tehti erand ja nad ei pea riikide nõudeid täitma. Kuid unustatakse ära, et sportlastele erandi tegemine nõuab ka tohutuid pingutusi ja suuri kulutusi võistluste korraldajate poolt.
Edasine tennisekalender, eriti pärast Roland Garrosi slämmiturniiri, on üpris hõre ja seda peamiselt hiinlaste loobumise tõttu turniire läbi viimast. Kui viirusele ei panda piiri või ei leita vaktsiini, jääb ilmselt selline segane ja kaugele mitte planeeritav kalender ka järgmisel aastal kestma. Peamine mure on endiselt reisimine, sest turniiri ajal saab tõesti mingi hulga inimesi niimoodi teistest lahus hoida, et probleeme ei teki.
