Kuu aega pärast 2013. aasta Wimbledoni üksikmängu tiitli võitmist profikarjääriga lõpparve teinud Prantsusmaa naistennisist Marion Bartoli tuli välja üsna äärmusliku ideega.
Parimal hetkel maailma seitsmes reket olnud Marion Bartoli karjääri tipphetked olid võit Wimbledonis ja poolfinaali jõudmine Prantsusmaa lahtistel kaheksa WTA tiitli juures. Prantslanna puudutas tennisistide rahade teemat ja kuidas saaks aidata paremale järjele neid tennisiste, kes ei kuulu maailma TOP 100 hulka. See on teada-tuntud tõsiasi, et reeglina vaid esisaja tennisistid suudavad end hästi ära majandada. Ülejäänutel on võimalik ellu jääda eelkõige tänu sponsorrahadele.
Tennis World USA-le edastatud mõte on aga üsna äärmuslik: “Ma tean, et ei võida palju sõpru oma arvamusega. Kuid ma ei saa aru, milleks on vaja korraldada nii palju paarismänguturniire. Ma veel mõistan, kui Suure slämmi turniiridel ja olümpiamängudel võisteldakse paarismängus. See on ikkagi osa tennise ajaloost. Praegu aga on paarismängule keskendunud mängijatel abiliste tiimid kuni kuueliikmelised! Kui mina omal ajal põhiliselt üksikmängule keskendusin, ei saanud ma küll endale lubada nii suurt hulka abilisi ja maksta kinni nende reisid. Nad suudavad neid ülal pidada mängides ainult paari!”
Seega soovitab Bartoli ümbersuunata auhinnarahasid paarismängust üksikmängu. Tema meelest on paarismängus need liiga kõrged. Huvitav, et ta ise on võitnud kolm Suure slämmi turniiri paarismängus ja ta seisis paarismängu maailma reitingus väga kõrgel, 15. kohal.
“Miks ei võiks osa raha, mis paarismängu auhinnarahade kärpimisel vabaneks, anda hoopis kvalifikatsioonis või Challengeridel osalevatele mängijatele. Ma muidugi ei tea, kas on otstarbekas paarismängud täiesti ära jätta, kuid auhinnafondi tuleks tugevasti kärpida. Selle abil siis suurendada kvalifikatsiooniturniiride ja Challengeride eest saadavaid summasid.” täpsustas Bartoli oma mõtet.
Tundub, et antud kontekstis Bartoli siiski liialdab, sest selliseid abitiime saavad endale lubada vaid maailma absoluutsed tipud. Ja lõppude lõpuks on see ju tennisistide enda asi, kui suuri summasid nad on valmis ohverdama saavutamaks häid sportlikke tulemusi ja tänu sellele teenida ka rohkem raha.
