2020. aasta tähistas Eesti tennises kolmanda mängija jõudmist suure slämmi turniiri veerandfinaali, kui sellega sai Austraalias hakkama Anett Kontaveit. Aga kes oli esimene nii kaugele jõudnud eestlane?
Vanematel tennisesõpradel pole ilmselt keeruline vastata, et 1965. aasta Prantsusmaa lahtistel meistrivõistlustel jõudis üksikmängus veerandfinaali Toomas Leius. Annaalidest on raske leida, kas see päev oli tookord 22., 23. või 24. mai (meeste finaal peeti 29. mail), kuid igatahes nüüd võime tähistada selle sündmuse 55. aastapäeva.
“Muidugi oli see suhteliselt õnnestunud turniir, kui mitte lugeda seda, kuidas ta lõppes,” meenutas Leius nüüd. Eesti tenniseajakirjanduses on korduvalt räägitud faktist, et veerandfinaali Leius tegelikult mängida ei saanudki, sest NSV Liidu esindajana ta ei tohtinud kohtuda lõuna-aafriklase Cliff Drysdale’iga. Kuid eks iga lugu võib jutustada uuesti ja turniiri algusest ei olegi vast palju räägitud.
Leius alustas 1965. aasta Roland Garrosi turniiri jaapanlas Osamu Ishiguro alistamisega neljas setis, kuid seejärel teenis ta kaks head võitu, kui sai 16ndana asetatud Michael Sangsterist (Suurbritannia) jagu 6:3, 6:2, 6:1 ja seejärel tugevast Jugoslaavia (esindas hiljem ja töötas ka treenerina Saksamaal) mängijast Niki Pilicist 6:4, 6:4, 4:6, 11:9. “Sangster oli sel ajal Inglismaal kas esimene või teine number ja kindlalt maailma kõige kiirema serviga. Kuid liivaväljakul ta suurt ohtu ei kujutanud, sest tagajoonemäng polnud stabiilne. Pilici üle oli hea võit. Millegipärast mäletasin valesti, et kohtusin temaga Italian Openil, aga kuna tulemus on kirjas, siis järelikult oli see matš Pariisis. Mängisime mõlemad aktiivses stiilis, tema vasakukäelise servi tõrjuda polnud kerge. Aga tõelise karjääri tegi Pilic muidugi treenerina ja tennisekooli rajajana, sealt on kasvanud üles ka Novak Djokovic,” teadis Leius.
Tabeli põhjal pidanuks Leius kohtuma nüüd 1/8 finaalis esimesena asetatud tiitlikaitsja Manuel Santanaga (Hispaania), kes hiljem (1966) võitis ka Wimbledoni, kuid tõenäoliselt vigastuse tõttu ta loobus. Kuna sarnaselt loobus ka Santana vastane (see tabeliosa alustas teisest ringist), siis juhtus niisugune lugu, et Leiuse vastu tuli ameeriklane William Hoogs Jr., kes oli enne kaheksandikfinaalis eestlasega kohtumist pidanud ainult ühe (!) mängu.
“Muidugi polnud Hoogs nii tugev kui Pilic,” nentis Leius. “Võitjas ei olnud seal mingit küsimust, pidanuksin hakkama saama kolme setiga.” Selle jutu tunnistuseks on kahe esimese seti tulemus 6:3, 6:3. Kuid veel polnud teada, kas Leiusele tuleks veerandfinaalis vastu Drysdale või mitte, sest lõuna-aafriklase mäng hindu Ramanathan Krishnaniga algas hiljem. “Hakkasin mängu venitama,” meenutas Leius. “BBC filmis ka meie kohtumist, et mis nüüd juhtub, kas hakkan meelega kaotama, et Drysdale’i vältida. Otsustavas setis alustasin servimist ja siis andsin tõrjegeimi ära. See oli nagu jalgpallis, et kui kokkuleppeviigi korral üks lööb värava, tuleb teisel ka lasta lüüa.”
Lõpuks võitis Leius otsustava seti ja mängu tulemusega 6:3, 6:3, 4:6, 8:10, 9:7. Kas ta ei saanudki siis teada, et Drysdale ka võitis ja otsustas “igaks juhuks” ikka mäng võita? “Ei!” vastas Leius. “Seda oli näha, et Drysdale võidab ja ma oleksin pidanud kaotama. Aga seisul 8:7 ta eksis järsku mitu korda järjest rängalt. Nii et see oli tahtmatu võit. Tulemuse põhjal võiks järeldada, et oi milline heitlus, aga tegelikult nii polnud.”
NSV Liidu tennisejuhid olid pahased, sest nüüd tuli Leiusel anda veerandfinaalis loobumisvõit, mida ilma põhjuseta peeti skandaalseks. “Ma viisin oma labajala sellisesse seisukorda, et vigastus tunduks tõsine. Arst saabus hotelli ja ütles: ma tean küll, miks te mängida ei tohi, aga sellise jalaga ma kirjutan arstitõendi rahumeelega.”
Leius arvas, et kui ta saanuks Drysdale’iga mängida, olnuks vastane siiski favoriit. “Muidugi ei saa tulemust nii kergekäeliselt ennustada, aga ta kaotas poolfinaalis viies setis Fred Stollele, kes turniiri võitis. Drysdale’i kahe käega tagakäsi oli ebameeldiv. Ta ei tõstnud küll nii osavalt üle nagu näiteks Santana, aga aimata ei olnud seda tagakätt nii lihtne. Mina olin tol ajal selline mängija, kelles võrgus löödi mööda väga harva, sest ma aimasin hästi, kummale poole liikuda. Osa vastaseid ei saanudki minust mööda löödud,” pajatas Leius.
Loo puänt on aga selles, et neli nädalat hiljem algas Wimbledoni turniir, kus Leius loositi avaringis kokku veel ühe lõuna-aafriklase Frew McMillaniga. Enam ei saanud ka meelega kaotada, sest see oli ju esimese ringi mäng. NSV Liit kartis, et uus loobumine paisutaks skandaali liiga suureks. “Mäng oli esmaspäeval, kuid pühapäeva õhtul saabus Moskvast telegramm: “Vanaema sai terveks.” See tähendas, et mul lubati mängida. Kohtusime McMillaniga kolmandal väljakul, mis oli riietusruumile kõige lähemal ja umbes 90% fotograafidest seisis seal ja ootas, kas ma saabun uksest. Tehti ära klõpsud, kus olime koos ja alles siis läksid fotograafid peaväljakule eelmise aasta võitja Roy Emersoni mängu pildistama,” meenutas Leius.
Lugu jääb siinkohale pooleli, aga oma rahvusvahelise karjääri mõnest muust saavutusest ja teistest värvikatest juhtumistest saate juuni algul lugeda ajakirjas Tennis, kus seesama teema on käsitletud pikemalt.
