Eelmise nädala laupäeval lahkus manalateele vaid 52-aastaselt NSV Liidu ja Venemaa üks tuntumaid tennisiste Aleksandr Volkov.
Volkovi hiilgeaeg oli peamiselt 1990ndate esimeses pooles, kui ta parimana kerkis maailma edetabelis 14. kohale (august 1993). Siiski jäi ta algul Andrei Tšesnokovi ja hiljem Jevgeni Kafelnikovi varju, kuid oli aastaid Venemaa Davis Cupi koondise liige. Ka siinkirjutajal õnnestus Moskvas näha 1994. aasta Davis Cupi finaali, kus esimeses matšis Volkov kaotas dramaatiliselt Stefan Edbergile matšpallilt, sest mängis selle taktikaliselt valesti, kui lõi servi rootslasele tagakäe alla (sealt poolt tõrjus Edberg pea laitmatult).
Kuid Volkov võitis Edbergi 1990. aasta US Openi esimeses ringis, kui rootslane oli maailma esireket ja just poolteist kuud varem võitnud Wimbledoni turniiri. Volkovi õnnestunuim slämmiturniir oli aga 1993. aasta US Open, kui ta jõudis poolfinaali, olles teel sinna alistanud teiste seas Thomas Musteri. Poolfinaalis kaotas Volkov Pete Samprasele. Karjääri jooksul võitis venelane kolm ATP turniiri, neist viimase koduses Moskvas 1994. aasta sügisel. Tõsi Volkovi päris kodulinn oli Kaliningrad (endine Ida-Preisimaa keskus Königsberg), kus ta sündis kui ka suri.
Kuid Eesti seisukohalt on hoopis olulisem, et Volkov tegi kaasa ka Tallinnas peetud turniiridel, kaasa arvatud 1987. aasta NSV Liidu meistrivõistlustel, kus ta ühe favoriidina kaotas veerandfinaalis Andres Võsandile. Eesti tollane esireket oli Volkovile väga ebamugav vastane. Seda meenutab ka Võsandi treener Harri Neppi: “Minu mäletamist mööda võitis Võsand Volkovit neli korda, neist kahel juhul noorteklassis, aga hiljem ka täiskasvanute seas. Volkoviga oli selline lugu, et 17-aastaselt õpetati teda ümber eeskätt lööma ühe käega, varem oli ta seda teinud kahe käega. Lisaks hakkas ta lööma eeskätt vasaku käega, mis polnud tema loomulik mängukäsi. Ta jäi tehniliselt eeskäe poolel haavatavaks, eriti kõrgete pallide löömisel ja seda kasutas Võsand ära.”
Ometi alistas Volkov paljusid maailma esikümne mängijaid, lisaks Edbergile (kaks korda) sai ta näiteks jagu ka Pete Samprasest (tol hetkel maailma 2. reket), Michael Stichist (2.), Goran Ivaniševicist (5.) ja Ivan Lendlist (7.). Aga tuleb arvestada, et maailma parimad ei hakanud Volkovi vastu mingit taktikat proovima, vaid pigem üritasid oma plussidega temast jagu saada. Enamasti see õnnestus, aga mitte iga kord.
Muide, Stich oli Volkovile Wimbledoni 1/8 finaalis kaotamas ka 1991. aastal, kui sakslane hiljem turniiri võitis. Tolles mängus päästis Stichi vaid ime, kui ta otsustavas setis oli Volkovi pallingul taga 3:5 ja 15:30, kui juba auti lendav pall puutus ära võrguposti, muutis suunda ja lendas kaarega üle Volkovi taha nurka. Niisuguse kurioosse punkti abil kerkis Stich hiljem tšempioniks, mängu võitis sakslane 4:6, 6:3, 7:5, 1:6, 7:5.
Käesoleva sajandi esimesel kümnendil oli Volkov ka Marat Safini treener, kuid nende teed läksid lahku 2007. aastal. Tõsi, umbes samal ajal pani Safin karjäärile ka punkti. “Minu jaoks oli Saša rohkem kui lihtsalt kolleeg,” ütles Safin järelhüüdes. “Ühel hetkel hakkas ta mind aitama ning tänu temale võitsin US Openi ja tõusin maailma esireketiks. Minu jaoks oli ta üks iidoleid ning pealegi sõbralik ja suure südamega inimene.”
Kuid nii Safin ega Neppi ei eitanud, et Volkovil tekkis elus teatud probleeme. “Tema eluviisid ei olnud kuigi tervislikud,” hoidus Neppi täpsematest väljenditest. “Juba käesoleva aastakümne algul oli ta teise ilma minemas, kuid Volkovi endine treener Škljar jõudis jaole ja arstide abiga ta päästeti.”
Kuigi Volkovi surma põhjust pole avaldatud, on ka Safini vihje Sport-Ekspressile enam-vähem selline, et endine kuulsus võis tervisele liiga teha. “Ta aitas paljusid, aga ei saanud hakkama iseendaga ega mõne probleemiga, mis teda vaevasid,” ütles Safin.
Lisame, et ka Eesti kõigi aegade edukaim meestennisist Toomas Leius on veel seeniorieas mänginud Rae karikaturniiril paaris Volkoviga, ehkki vanusevahe oli meestel 26 aastat.