Täna öösel lahkus meie seast spordiajakirjanik Jaan Jürine, kes kirjutas küll elu jooksul paljudest erinevatest aladest, aga kõige tuntum oli ta ikkagi tenniseajakirjanikuna.
Jaan mängis nooruses ka ise tennist, hiljem veel osales aeg-ajalt ka seenioride võistlusel. Tema treeningute algus langes kokku Eesti tennise hiilgeaegadega, kust oli raske läbi murda väga andeka plejaadi taustal. Kuid selle asemel valis ta ajakirjanikutöö, mis võimaldas tal elu lõpuni oma lemmikala juurde jääda – ka märtsikuu ajakirjast Tennis võite lugeda Jaan Jürise artikleid.
Ta on olnud osaline paljude spordiraamatute kirjutamisel, aga tennise puhul on tähtis rõhutada tema rolli nii “Eesti tennis 90” kui ka “Eesti tennis 100” valmimisel, kus ta on üks peamisi autoreid.
Hea spordiajakirjanik on alati see, kelle lood tekitavad ka arutelu ja poleemikat. Täpselt selline oli ka Jaan. Vahel tekitas lahkarvamusi tema kriitiline meel, kuid mitte keegi ei saa kahtluse alla seada tema professionaalsust.
Olgu muld Sulle kerge, kallis sõber ja kolleeg!