Eesti meistrivõistlustel tähistasid okupatsiooniaja viimased kümnendid tugevat konkurentsi, aga samas jäi tippe vähemaks.
1991. aastal riigikord muutus ja ka tennise meistrivõistlustel tulid oma valitsejad, aga pärast Andres Võsandit meil enam rahvusvahelisele areenile asja polnud. Kuni tuli uus sajand, aga sellest juba järgmises osas.
1970ndad – tipus läks tihedaks
1970ndad on Eesti tennises ilmselt ainus kümnend, kus pole olnud selget valitsejat. Naistel oli dekaadi esimestel aastatel lausa nelja mängija heitlus medalitele, kuid alates aastast 1974 heitlesid Tiiu Parmas ja Liidia Nurme kahekesi, päris kümnendi lõpul tõusis etteotsa Elena Komarova-Lapimaa. Nagu ajaloo II osas öeldud, panid Nurme ja Parmas nii kõvasti, et juhivad medalite üldtabelit. Üksikmängus jäi Nurme arvele kuus kulda, millega ta on „alles“ viies.
Meestel oli konkurents veel tihedam. Aastatel 1970-1973 tegi kaasa ka Leius, aga võitis neljast üksikmängu kullast kaks. Peeter Lamp oli tugevam siseväljakutel ja tegelikult pikaajaliselt Eesti edetabelis teisel kohal olnud mehele jäi ainult kaks üksikmängu tiitlit – rohkem teenisid Hindrek Sepp (4) ja Sven Eving (3). Neist Sepp oli esimese tiitli saanud eelmisel kümnendil (1968) ja tema oli ka ainus, kel õnnestus Eesti meistrivõistluste finaalis Leiust võita (1973). Aastal 1971 sai Sepp finaalis Leiuselt vigastuse tõttu loobumisvõidu. Eving aga oli lõpuks Sepast edukam meistritiitlite üldarvu (11) poolest.
1980ndad – segased ajad
1980ndatel Eesti tennisistid enam üleliidulisse paremikku ei kuulunud, majanduslik olukord läks kehvemaks, välissõite ei tulnud vabariigi ega ka punavõimu poolt, mis tegelikult vähendas mängijate stiimulit pingutada. Kodus tekkis siiski meeste poolel selge liider Ain Suurthal, kes veel noorteklassis oli omavanustele rivaalidele alla jäänud. Suurthal võitis üksikmängus neli kulda järjest (1982-1985) ja tiitlite üldarvult (15) jagab viiendat kohta Hiopiga.
Kümnendi teisel poolel pidanuks kolm-neli kulda võitma Andres Võsand, aga Mihhail Gorbatšovi ajal lubati NSV Liidu sportlastel võistelda ka profina ja seetõttu Võsand kodus kuigi sageli ei mänginud, võites kulla ainult 1987. aastal.
Naiste üksikmängus ei olnud 1980ndatel kindlat liidrit. Tollasest plejaadist oli edukaim Kaja Kõnd, kes ka järgmisel kümnendil võitis kaks üksikmängu kulda ja kokku viis. Küll aga eelkõige paarismängudes jätkas veel 1980ndate algul valitsemist Lapimaa, kes lõpuks 17 kullaga jagab tabelis kolmandat kohta Nõmmikuga.
1990ndad – Busch ja Holter korjavad tiitleid
1990ndad aastatel algas poliitiliselt uus aeg, sest 1991. aasta augustis taastati Eesti Vabariik. Algul see majanduslikult sportlaste ja treenerite elu paremaks ei teinud, väljundit hakati otsima välismaalt. Kuid meistrivõistlustel paremik (välja arvatud Võsand) ikkagi osales ja nüüd kerkis esile see fakt, et meil on meistreid alati selgitatud saviliivaväljakutel. Rene Busch ja Helen Holter olid eelkõige tänu heale liikumisele selle väljakukatte suured meistrid ja teised neile vastu ei saanud, kuigi näiteks Alti Vahkal ja Andrei Luzgin olid vaibal või puupõrandal Buschist kindlasti paremad.
Busch võitis esimese tiitli aastal 1990 ja siis kuus korda järjest (1992-1997). Aga kuna ta paarismängus võitis vähe, on tal kokku „ainult“ 11 kulda.
Holter võitis kõigepealt juba 16-aastasena (1989) ja siis veel järgmisel hooajal ning hiljem viis korda järjest (1994-1998). Ta kaotas finaalis vaid korra (1992 Kõndile), aga ei teinud kaasa 1991 ja 1993. Ka Holter polnud paarismängija, enamasti ta ei teinud selles mänguliigis isegi kaasa. Küll aga hakkas juba 1980ndatel, aga ka 1990ndatel paarismängus tiitleid võitma Piret Kallas-Ilves, kellel on kokku 16 kulda (neist ainult kaks üksikmängus). Mainime siin, et medalite üldarvult (50) on Ilves liider ja tema 29 medalit (10+10+9) naiste paarismängus on ikka täielik haruldus – kuidas keegi saab üldse nii kaua nii edukalt mängida!
Eesti meistrivõistluste ajaloo viimases osas räägime 21. sajandist, kus Eesti oli rahvusvahelisel tasandil hea, aga parimad tegid kodus harva kaasa.
