Pääsuga MM-võistlustele kinnitas Eesti rannatennis kohta maailma 16 parema seas, aga päris tipuni on veel tükk maad minna.
Tennisnetile aitab rannatennise hetkeseisust ülevaadet anda Ken-Kristjan Toomjõe, tänavu aasta tenniseklubiks valitud Estonian Beach Tennis Club’i peatreener, kes on ka maailmas valitud TOP8 noortetreeneri hulka.
Kõigepealt sellest, et Eestil on Renate Marilin Hinno näol olemas ka maailma esisaja mängija, mida tennisel praegu pole, ent isegi ala entusiast Toomjõe möönab, et nii ei saa võrdlust seada. “Arvan, et praegusel hetkel võrdub rannatennise TOP100 sisse pääs umbes ühe ATP või WTA punkti võitmisega tennises,” leidis ta. “Muidugi, kes rannatennises esisajasse pääseb, on juba millegagi hakkama saanud, niisama sinna ei tõuse. Rannatennises mängitakse paari, aga tasemevahe on eesotsas ikkagi suur. Usun, et maailma 60ndate mängijate paar võib esikümne paari vastu ehk kümnest mängust ühes võrdset vastupanu osutada.”
Toomjõe sõnul on Hinno siiski kahtlemata meie praegune liider. “Tema eelis on ka selles, et ta reisib palju mööda turniire. Paar aastat on mänginud Brasiilias, kus korraldatakse kõrgema kategooria võistlusi. Madalama kategooria turniire on Hinno võitnud juba omajagu, aga ainult nendega ta edetabelikohta praeguses seisus enam ei tõsta. Selleks, et kõrgemale tõusta peaks juba tugevamatel turniiridel jõudma veerandfinaali,” ütles Toomjõe.
Tennisnet küsis Toomjõelt, kuidas hinnata Eesti pääsu võistkondlikule MM-ile 16 riigi sekka, kuigi ala kandepind ei ole liiga suur. “Meil õnnestus juba eelmisel aastal MM-il mängida ja tulemuse mõttes oli mullu isegi parem, aga noored siis kaasa ei teinud. Saime vabapääsme eelkõige selle alusel, et Eesti töötab aktiivselt rannatennise arendamisel. Samas meil on ka mängijaid teatud reitingu vahemikus. Kui aga arvestada kahe parema mängija kombineeritud edetabelikohti, siis poleks võib-olla naljalt seda vabapääset antud. Eks muidugi arvestatud on ka seda, et Eesti võidab noorte hulgas medaleid, tänavu U16 MM-il tõid Aylin Susi ja Karoliina Tarkus pronksi ja Susi koos itaallasega segapaaris hõbeda. Mullu oli meil EM-võistluste kuld, mille U14 klassi tõid Aylin Susi ja Kiira Paškov,” pajatas Toomjõe.
Juba kirjutasime Tennisnetis, et Eesti heitles MM-il tugevate tiimidega tasavägiselt ja kaotas kolmele vastasele 1:2. “Kuna olen ka ise MM-il mänginud ja nüüd treenerina ütlen, et algul on raske harjuda vastaste mänguga, sest Lõuna-Euroopa, aga eriti Lõuna-Ameerika mängijate stiil erineb meie omast,” ütles Toomjõe. “Arvestades ka seda, et nad mängivad kogu aeg väljas, aga meie peame talvel MM-ile minnes jälle ilmastikuga harjuma. Sellepärast oli hea näide segapaar tugeva Aruba võistkonna vastu, kus algul kaotasime 1:6, aga siis harjusime stiiliga ja lõpuks saime napi kaotuse 9:11 tie-break’is.”
Hinno ja Adelia Susi kolme võitu alagrupis tuleb hinnata kõrgelt. “Üldiselt on MM-il kõigis naiste tiimides, välja arvatud USA ja Austraalia, vähemalt üks mängija TOP100 sees. Nad võitsid Prantsusmaa paari, kes hiljem kaotas Itaalia maailma number üks paarile alles otsustavas tie-break’is,” tõi Toomjõe näite. “Oleme Eestis kõvasti vaeva näinud, et vastupanu osutada riikidele, kes saavad aastaringselt või siis Lõuna-Euroopas vähemalt üheksa kuud väljas mängida. Surume mängijaid eesmärkide poole, kui nad ikka tahavad olla sportlased.”
Kui meie neidude järelkasvu edukust kinnitavad tulemused, siis Toomjõe sõnul on ka noormeeste seas perspektiivi. “Karl Henrik Pukka on poistest kindlasti aktiivne võistleja. Andree Karel Kalle küll enam tänavusest aastast juunioride klassi ei kuulu, aga ta tuli meile tennisest alles kolm aastat tagasi ning tänu töökusele on areng olnud kiire ja tal on perspektiiv peagi TOP100 sisse pääseda.”
Eesti-siseselt on tähtis ka konkurentsi tihenemine viimastel aastatel. Näiteks naiste turniiridel oleme näinud alagrupimängudes tihti nn “surnud ringi”, et esimene võidab teist, teine kolmandat, aga kolmas omakorda esimest. “Võitlust on praegu piisavalt ja naised tihti vahetavad ka paare, et oleks veel võrdsem. Tihti see ei tähenda, et üks või teine paar on nii-öelda paberil tugevam. Aga oma kogemustest võin öelda, et suurim oht on mängida noorte vastu, neil on kõva võidutahe. Olen ise mänginud mitme erineva põlvkonna vastu, aga praegu hakkame vaikselt juba uut lehekülge pöörama. Kalle näiteks juba tuli meistriks,” rääkis Toomjõe.
Selleks, et rannatennis oleks jätkusuutlik, leidub Eestis ka kvalifitseeritud treenereid. ITF-i II kutsetaseme on lisaks vendadele Ken-Kristjan ja Andre-Kristopher Toomjõele saanud ka Reigo Tõnsberg.
Mänguvõimaluste puudust Eestis pole, aga muidugi on probleem selles, et suvel saab mängida väljas kolm-neli kuud ja kehvemal suvel on sellestki pool aega üsna kesine ilm. “Meil on suvine võistlusgraafik tihe. Tallinnas või selle ümbruses on esmaspäevast reedeni igal nädalal mingi võistlus ja kohti on palju – Kakumäe, Klooga, Kadriorg, Pirita, Haabneeme ja pisut kaugemal veel Kohila, kus igal pool tehakse mänguõhtuid. Rakvere ja Pärnu suvepealinnana on samuti aktiivsed, ainult Viljandi osa on pisut kustumas,” rääkis Toomjõe.
Sisehalle on meil Tartus ja Jõulumäel ning Tallinnas viis halli. “Ainult rannatennisega hallid ei täituks, aga umbes 70% ajast on need rannavõrkpalli päralt ja mõnel pool saab ka liival jalgpalli mängida,” ütles Toomjõe. “Võib julgelt öelda, et harrastajate arv on meil viie aastaga kahekordistunud. Võistluste maht on suurenenud ja palju rahvast käib neist läbi. On juba näha ka neid noori, kes alustanud rannatennisega, mitte tulnud tennisest üle. Kui meie koos vennaga alustasime rannatennisega suhteliselt hilja, siis järgmiste põlvkondade mängijad on juba noorelt üle tulnud uut sporti proovima. Nii me vaikselt toimetame.”
