Neli aastat tagasi, kui rahvusvahelises tennises leidis aset koroonaviiruse paus, tähistati meil 100 aasta möödumist esimestest Eesti meistrivõistlustest (1920). Nüüd oleme jälle jõudnud sarnase tähiseni, kui meistrivõistlused toimuvad tänavu sajandat korda.
Kuidas nii? Kui 1920 olid esimesed, siis aastal 2024 pidanuks olema 105. meistrivõistlused. Aga täpselt viis korda on Eesti tšempionaat jäänud vahele. 1931. aastal valitses ülemaailmne majanduskriis ja ka Eestis ei leitud raha võistluste korraldamiseks. On ka räägitud sellest, et võib-olla oleks kuidagiviisi meistreid ikka selgitatud, aga oli ka vihmane suvi ja polnud mõtet pingutada. Vahele jäid ka sõja-aastad 1941-1944 ja nii see praegune sajas kord tulebki.
Kirjutame alljärgnevas loos nii kokkuvõtlikult kui võimalik mängijaist, kes on erinevatel ajajärkudel tulnud meistriks mitu korda. Sõna „mitu“ saab kasutada alates sellest, kui sul on kolm meistritiitlit ja näiteks üksikmängus on läbi ajaloo nii 13 meest kui ka 13 naist tulnud vähemalt kolm korda meistriks. Kui lisada paarismängud, peame rääkima juba kahekohalistest arvudest ning vähemalt kümme tiitlit on 14 mehel ja kümnel naisel.
1920ndad – baltisakslaste ja venemaalaste juhtimisel
Tennis on olnud rikaste sport juba 19. sajandist alates ja kui Eestis hakati 1920. aastal korraldama riigi meistrivõistlusi, siis „maamehi“ osavõtjate seas polnud. Eks oli ka eestlaste seas tennisiste, aga ilma tegid algul baltisakslased ja 19. sajandil Venemaale välja rännanud, kes Eesti iseseisvuse saabudes naasid kodumaale. Viimaste hulka kuulus näiteks Johann Paulson, kes oli 1920ndate edukaim meestennisist nelja üksikmängu ja koos paarismängudega 13 tiitliga.
Naistest tegi ilma Ilse Grünberg-Hesse, kes võitis üksikmängu seitse korda, sealhulgas kuus aastat (1923-1928) järjest. See on ka rekord, sest paremuselt järgmised naised on võitnud viis tiitlit järjest. Hesse oli abielus baltisakslasega, kuid ta on sündinud Tallinnas. Baltisakslane oli ka Eesti esimene meeste meister Ernst Turmann.
1930ndad – Lasna ja Nõmmiku kümnend
Eestis oli tennise populaarsus kümne aastaga kõvasti kasvanud ja nüüd pääsesid mängu juurde ka keskklassi esindajad, kelleks oli näiteks ka Pärnus sündinud, aga lapsena Tallinna kolinud Kristjan Lasn, kingsepa poeg. Tema ülekaal oli vääramatu ja Lasn ise sellest teadlik. Kui 1934. aastal jõudis finaali noor Heinz Rosenblatt, kes ütles Lasnale, et hakkab meistrile juba järele jõudma, vastas Lasn kuulsaks saanud lausega: „Kõigepealt tulen mina, siis tuleb tükk tühja maad ja hulk s…hunnikuid ning siis alles sina.“
Lasna edu algas juba 1920ndatel, kui ta võitis üksikmängus kolm esimest tiitlit. Ilmselt võinuks Lasn võita ka rohkem tiitleid kui 9, aga mitmel hooajal ta ei mänginud meistrivõistlustel kaasa, näiteks korra eelistas ta Riia rahvusvahelisel turniiril mängimist kodusele tšempionaadile. Ainult ühe finaali Lasn kaotas – 1935. aastal Hugo Pukile, kes tegelikult oli tasemelt Lasnale kõige lähemal, aga ikkagi kaugel.
Riias 1906. aastal sündinud vene päritolu Veera Nõmmik (neiupõlve nimi Popova) hakkas tennist mängima alles 20-aastaselt (!), kui ta oli abiellunud Eesti mereväeohvitseri Mihkel Nõmmikuga. Tollane Eesti parim tenniseõpetaja Eduard Hiiop märkas, et 20-aastane naine oli kohe väga andekas ja hakkas teda treenima. Nii algas hegemoonia, mis kestis 1932-1940, aga kuna Nõmmik jättis vahele 1937. aasta meistrivõistlused, siis ta Hesse rekordit üle ei löönud. Kuid üksikmängu tiitlite koguarvu (8) poolest on Nõmmik ikkagi Eesti rekordiomanik.
Nii Lasn kui ka Nõmmik võinuks tollal taseme poolest mängida ka suure slämmi turniiridel, ehkki paremikku nad muidugi poleks kuulunud. Kuid Eesti spordil palju finantse polnud ja Lasna lähetamine Wimbledoni jäi 1935. aastal rahapuuduse taha. 1938. aastal pääses ta mängima Wimbledoni kvalifikatsiooni, kuid ei saanud sealt edasi. Küll aga võitsid nii Lasn kui ka Nõmmik lähiregioonis, eelkõige Riias ja Helsingis rahvusvahelisi turniire. Kuid Nõmmik mängis edukalt ka Rootsis ja Saksamaal.
Eesti meistritiitlite kogusumma (üksik- + paarismängud) poolest on Lasn ja Nõmmik kolmandal kohal.
Eesti meistrivõistluste ajalugu jätkub sõjajärgsete aastatega.
