Novak Djokovic (Serbia, 1) läks Pariisi jahtima oma ainsat puuduvat suurvõitu ja see õnnestus, kui ta täna alistas olümpiamängude finaalis Carlos Alcarazi (Hispaania, 2) 7:6, 7:6.
Katsumus oli Djokovicile võimalikult raske, sest enam keerulisemat vastast poleks tal finaalis saanud olla. Nende viimane suur finaal oli alles kolm nädalat tagasi Wimledonis ja siis võitis Alcaraz veenvalt 6:2, 6:2, 7:6. Kahesetiline finaal kestis lausa kaks tundi ja 50 minutit. Geimid ja punktid olid üsna pikad ja Djokovici mängudes tuleb alati arvestada sellega, et ta “venitab” servimist üpris kaua ja kui aeg hakkab otsa lõppema, siis teeb vahel žesti, et publiku häälitsus segas teda.
Aga mänguliselt oli Djokovic muidugi suurepärane ja Alcaraz võib-olla mitte nii hea, kui viimasel kahel suure slämmi turniiril, mis ta mõlemad võitis. Esimeses setis jättis eelkõige soovida Alcarazi esimese servi õnnestumisprotsent (54), mistõttu tal tuli vähemalt mängu algul kaks korda päästa murdepalle, korra isegi 0:40 seis. Seti peale kokku päästis Djokovic aga siiski rohkem murdepalle (7 vs 5), kuid need kõik olid seisudel 30:40 või edu väljas. Igatahes mängisid mõlemad murdepallide päästmisel ideaalselt. Tagajoonemängus oli varaseid eksimusi Alcarazil pisut rohkem, aga pikkades punktides, kui surve tugevnes, eksis rohkem Djokovic, seda eriti põhjusel, et Alcarazi kaitsemäng oli hiilgav nagu alati. Samuti sai hispaanlane kerge edu stoppidega, mis tõid talle peaaegu alati punkti, aga ta ise jooksis Djokovici tilkpallid hästi välja.
Lõpuks otsustas tie-break. Alcaraz on mitmel korral võitnud Djokovici vastu seti otsustava geimi, aga tervikuna on tie-break’ide võitmise protsent serblasel siiski parem. Esimese tie-break’i otsustas Djokovici tõrje otse punktiks seisul 3:3. Ta võitis seejärel mõlemad servipunktid ja siis imelise volle abil ka tõrjepunkti – 7:3.
Teises setis läks samamoodi, et murdeid ei tehtud, aga seekord ei olnud eriti ka murdepalle. Täpsemalt ainult üks oligi, Djokovicil kolmandas geimis. Aga serblane oli lõpuks taas tie-break’i kuningas. Nüüd aitas kaasa ka Alcaraz ise. Ta kaotas esimese punkti dramaatilise pallivahetuse järel ja kuidagi see lõi hispaanlase verest välja. Kolm lihtviga tie-break’is oli liiga palju. Djokovic vigu ei andestanud ja võitis koguni 7:2. Pikali saviliivale ta ennast kohe ei visanud, aga pärast põlvitas maas. Mõnikord võib tunduda, et mis emotsioone see mees võitude puhul ikka veel näitab, sest niigi on kõik võidetud, aga seekord võitis ta turniiri, kus tal seni hästi polnud läinud. Neljal eelmisel olümpial polnud Djokovic isegi finaali saanud ja ka kolmest pronksimatšist ainult ühe võitnud.
Kuigi Djokovicil on oma “vihkajad” ja seda ka Eestis, ei saa nüüd ilmselt keegi mitte tunnistada, et serblane on kõigi aegade parim. Seitse suurt turniiri (neli slämmi, ATP finaal, Davis Cup ja olümpia) on tal kõik võidetud, aga Rafael Nadalil on puudu ATP finaalturniiri võit ja Roger Federeril üksikmängu olümpiakuld. Olümpiavõitjaks saab Federer ennast siiski nimetada, sest paarismängu ta 2008. aastal koos Stan Wawrinkaga võitis.
Ja lisaks on Djokovic kõige kauem juhtinud maailma edetabelit, võitnud enim Masters 1000 turniire ja ainsana suutnud neil kõigil vähemalt ühe tiitli saavutada. Federeril jäid puudu Monte Carlo ja Rooma liivaväljakute tiitlid, Nadal pole aga võitnud kordagi Miamis ega Pariisi siseturniiril.
Tänase mängu statistikast nii palju, et Djokovic tegi võrdselt 25 äralööki ja lihtviga. Alcaraz jäi küll plussi (41 äralööki, 33 lihtviga), aga Djokovic sundis teda eksima märksa rohkem. Eks nii ongi, et Alcarazile palli maha lüüa on üliraske, aga siis saab teda aeg-ajalt panna olukorda, kus ta lihtsalt palli enam väljakule tagasi ei löö.
Lisame, et eile õhtul peetud pronksimatšis võitis Lorenzo Musetti (Itaalia, 11) Felix Auger-Aliassime’i (Kanada, 13) 6:4, 1:6, 6:3.
