Pärast mullust Wimbledoni turniiri võitmist tõusis maailma esireket Novak Djokovic objektiivselt meeste tenniseajaloo suurimaks mängijaks. Kas ta on selle staatuse välja teeninud ka tenniseekspertide ja – sõprade silmis on veel lahtine. Kindlasti mängib siin rolli ka tema imago ja kohati arrogantne käitumine, mis paljude arvates segab mingil määral seda staatust täieõiguslikult kandmast. Kuid siinkohal peatume konkreetsetel faktidel, olenemata isklikest vaatenurkadest.
US Openi finaali jõudmisel oli ta lähedal oma 21-le suure slämmi tiitlile, kuid venelane Daniil Medvedev nurjas seda saavutamast ning ka ühel aastal kõigi nelja suure slämmi turniiri võitmise, mis tänapäeva tihedas konkurentsis oleks unikaalne saavutus. Meeste tennises on seda suutnud teha vaid kaks meest: ameeriklane Don Budge (1938) ja Rod Laver (1962, 1969). Kuid nn. Open Eral on ainsaks meheks eelnimetatud Rod Laver.
Mitmete tenniseinimeste arvates jääbki 21. tiitel serblasel võitmata. Oma iva sellel seisukohal on, ent Roger Federeril õnnestus suure slämmi turniir võita ka vanemast peast kui Djokovic praegu on. Serblane saab maikuus 35-aastaseks. Tuletame meelde, et Federer võitis suurturniiri pea 37-aastaselt ning oli sellele väga lähedal ka aasta vanemana. Rafael Nadali viimaste aastate esitusi jälgides tundub, et tema võimalikud šansid on seotud peamiselt French Openiga. Djokovici mänguhoog ei tundu aga raugevat, seda tõestas ta äsja Pariisi turniiri võitmisega. Lisaks on tal väga suur motivatsioon skeptikutele ninanips teha ja tõestada, et ta on suuteline jätkuvalt domineerima meeste tennist. Vaieldamatult on seda üha raskem teha, sest nooremad mängumehed on väga “näljased” ja teda enam ei kardeta nii palju kui varem. See puudutab mitte niivõrd mängulist võimekust, vaid just psühholoogilist valmisolekut serblasele tenniseväljakul vastu astuda.
Peale hävitavat kaotust US Openi finaalis tegi Djokovic pea kahekuulise võistluspausi ja naasis eelmisel nädalal kõrgetasemelisel Pariisi turniiril. Selle turniiri võitmisega kindlustas ta enda nimele neli rekordit: ta garanteeris sellega hooaja lõpuks maailma esireketi staatuse, juba seitsmendat korda – enim meeste tennise ajaloos; ta tagas esireketi staatuse ainult 10 turniiriga ühel hooajal (näiteks 2013. aastal vajas Nadal selleks 13 turniiri); Pariisis võitis serblane oma 37. Masters turniiri tiitli ja läks sellega mööda Nadalist; juba avaringi võitmisega Pariisis sai Djokovic esireketina 418.võidu, millega ületas Federeri rekordi.
Pärast Pariisi turniiri küsiti finaalivastaselt Medvedevilt, kas ta tunneb, et Djokovici saavutused saavad vähem tunnustust kui Federeri ja Nadali omad. Medvedev vastas, et on nõus, aga nüüd austatakse serblast aina rohkem. Ja pikemas perspektiivis tema maine tugevneb.
Nüüd on peaaegu kõik rekordid Novak Djokovici käes:
- kahekümne suure slämmi tiitliga jagab ta rekordit Federeri ja Nadaliga, kusjuures pärast 2018. aastat oli tal “vaid” 12 tiitlit, olles siis Federerist maas 8 tiitliga
- tänavu sai serblasest ainus meestennisist profitennise ajaloos, kes võitnud igat suure slämmi turniiri vähemalt kaks korda
- ainult serblane on võitnud kõik üheksa Masters sarja turniiri ja ta on neid võitnud kahel korral (!). Teistel pole ette näidata isegi kaheksat Masters turniirivõitu üheksast
- kokku on Djokovil 62 esikohta hinnatumatel turniiridel (suure slämmi turniirid, Masters, ATP finaalturniir). Nadalil on neid 57, Federeril 54. Kõikidel teistel on see näitaja alla 40-ne
- Djokovic on püsinud maailma esireketina 346 nädalat. Tennise ajaloos on reitingu liider kõige kauem olnud naistennisist – Steffi Graf
- TOP-10 mängijate üle on serblasel karjääri jooksul ette näidata rekordilised 227 võitu
- tema nimel on ka parim võiduprotsent peetud mängudes – 83,2%. Nadal on teisel kohal 83,1%-ga
On mõned rekordid, mida Djokovic pole veel löönud.
Suure tõenäosusega jäävadki Djokovicil mõned rekordid löömata, ent eeltoodud nimekiri on juba iseenesest hirmuäratav. Loetleme alljärgnevalt mõned olulisemad rekordid, mis Djokovicil ületamata:
- ATP turniirivõidud karjääris kokku. Selle näitajaga asub Djokovic viiendal real. Esikohal on ameeriklane Jimmy Connors 109 turniirivõiduga (Federer on teisel kohal 103 esikohaga)
- võidetud mängude koguarv. Tal on 982 võitu, mis on samuti viies näitaja. Kindlalt hoiab rekordit taas Connors (1274)
- ühel hooajal võidetud turniire on kõige enam Rod Laveril – 1969. aastal 18 esikohta
- ATP finaalturniiride võite on Federeril üks rohkem (6)
- võitude arv ühel hooajal. Guillermo Vilase (Argentina) arvele jäi 1977. aastal koguni 134 võitu
- ühe suure slämmi tiitlirekord – Nadal on võitnud Roland Garrosi 13 korda. Djokovici parim tulemus on üheksa võitu Austraalia lahtistel.
Siia võiks lisada palju spetsiifilisemaid rekordeid, näiteks pikim võitude seeria liivaväljakutel jne. Tennisistide seas mitte ehk kõige ihaldatum olümpiavõit on Djokovicil samuti saavutamata. Igal juhul on Djokovic piisavalt tõestanud, mis lubab teda pidada kõigi aegade parimaks meestennisistiks. Kindlasti on neid, kes vaidleksid sellele väitele vastu, ent see on juba igaühe enda teha.
